Jorge Manilla (Mehhiko, Belgia) “Ainult mälestused / Only memories”

jorge manilla

11.05. – 29.05.2012

Jorge Manilla on pärit Mehhiko kullasseppade perekonnast. Ta õppis kujutavat kunsti Mehhiko San Carlos’e Akadeemias. Mehhiko Kaunite Kunstide Instituudi Käsitöö – ja Disainiakadeemias sai ta kõrge tehnilise tasemega ehtekunstniku koolituse. Aastaid hiljem, pärast Belgiasse kolimist ja õppima asumist Karel de Grote Akadeemiasse, tuli tal unustada oma traditsiooniline suhtumine ehtesse. Manilla asus uurima ehete kultuurilist tähendust, kontseptuaalseid võimalusi ja eksperimenteerib siiani erinevate materjalide ja tehnikatega.
Manilla ulatuslik looming on ühtaegu nii ülimalt kaunis kui ka äärmiselt häiriv. Atraktiivsus, vastumeelsus, ebamugavus. Kunstniku tööd seavad tema enda vastamisi oma religioosse kasvatusega ning vaataja kaasaegse Mehhiko vastuolulise religiooni võimsa ja intiimse tunnetusega. Tema töödest võib leida viited religioossetele piltidele ja ikonograafiale kus kujutatakse mehhiklaste sageli piinarikkaid ja valusaid suhteid oma usuga. Puit, luu, tekstiil, nahk ja hõbe on kokku sobitatud ja sellele on antud peaaegu äratuntav kuju: võimalik anatoomiline kehaosa, rida väikseid kimbukesi, mis võiksid olla väikesed lapsed, tundmatu usuline seade. Manilla ei häbene eksperimenteerida igat liiki materjalide ja tehnikatega, samuti ei jäta ta kasutamata oma erakordseid metallitöötlus oskuseid.
See mida näeme ehetes näitusel “Ainult mälestused / Only memories”, on kire tumedam pool. Emotsioonidest lõhestatud kehas haigutav tühjus. Need on tumedad, väändunud, murtud vormid kusagil Armastuse ja Surma piirimail. Seal elav kirg kehastub neis. Nad küsivad kui kaugele võime minna neid piire uurides ja enamgi veel, mida on vaja, et hoida seda lõpp-punkti nii kaua kui võimalik. Need teosed räägivad keeles, mis on sündinud dualistlikust ideoloogiast – et midagi luua, pead selle esmalt hävitama. Selle füüsiliseks väljendiks on naha lõikumine ja töötlemine. “Haava” tekitamine, uute piiride loomine ja seejärel materjalide uuesti kokku liimimine. Nii loob kunstnik ehted, mis balansseerivad omaenda esteetilise ja füüsilise kuristiku piiril.
Näitusel eksponeeritud kollektsioon on inimhinge erakordne moraalne ja füüsiline anatoomia, mida ei presenteerita kui hoolikalt lahatud meditsiinilisi näidiseid vaid kui suuremeelselt palsameeritud sõjahaavu isiklikus võidumärkide kogus.

Pressiteate koostas Maria Valdma
Pressiteates on kasutatud Valeria Vallarta ja Stacy Sui tekste.

Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakond. FACE BOOK

face book
20.04. – 08.05.2012

Graveering klaasil sünnib tuhandetest käialõigetest inimkäe ning –silma täpsuse varal. Intiimseim klaasitehnikaist, on graveerimine meditatiivsuse, autori sisekaemuse ja töö käigus pideva arenemise sümbol.

Graveerimine on eesti klaasikunstis mänginud olulist rolli, olnud üks peamisi väljendusvahendeid 20. sajandi esimesel poolel. 21. sajandil on tema osatähtsus kahanenud seoses sulatus- ja kuumtöötlustehnikate laia levikuga, seda kogu maailmas. Graveeringut viljeldakse aga tänaseski kiires ajas, ta on ainulaadsete võimalustega täpsust ja head joonistusoskust nõudev väljendusviis, võludes
tegijat oma meditatiivsusega. Käiajälg klaasil on kui pintslilöök lõuendil, sõna luuletuses, helijälg muusikas – puudutav, isikupärane ja jäljendamatu.

Näitus “FACE BOOK” esitleb graveeringuid, mis on loodud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas aastatel 2000-2012.

Näitusega tähistame EKA klaasikunsti osakonna 75-ndat tegevusaastat ja esitleme kaasaegses kontekstis üht vanimaist ja eesti klaasikunstis väga olulist kohta omanud tehnikaist – graveeringut klaasil, rõhutades järjepidevuse tugeandvat tähendust
aegade muutlikkuses.

Mare Saare
EKA klaasikunsti osakonna professor