EKL AULIIKMED 2024

Eesti Kunstnike Liidu volikogu 16.12.2024 koosolekul valiti salajase hääletuse teel volikogu liikmete poolt esitatud kandidaatide hulgast Eesti Kunstnike Liidu uuteks auliikmeteks Marju Bormeister, Jüri Kask, Sirje Kriisa, Urmas Pedanik, Priit Pärn, Toomas Rein, Jaan Tammsaar ja Helle-Reet Vahersalu. Eesti Kunstnike Liidu auliikme nimetuse võib liidu põhikirjast lähtuvalt volikogu omistada Eesti kunsti ja liidu ees erilisi teeneid omavatele füüsilistele isikutele.

Maalikunstnik Marju Bormeister (1945) lõpetas 1985. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi maalikunstniku ja pedagoogi diplomiga ja 2001. aastal Eesti Kunstiakadeemia õpetajate täiendkoolituse. Ta on töötanud Teatri- ja Muusikamuuseumis, seal algas tema huvi fotograafia vastu. Teinud dekoraatoritööd Riiklikus Noorsooteatris, mille järel asus õppima Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti teatridekoratsiooni, kuid siirdus maalierialale. Marju Bormeister on töötanud õppejõuna ka Eesti Kunstiakadeemias, alates 1997. aastast töötab vabakutselise kunstnikuna. Õpetanud ka külalisõppejõuna maali, monotüüpiat, akvarelli ja kompositsiooni Tallinna Tehnikaülikoolis, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Tartu Ülikooli maaliosakonnas.

Maalikunstnik Jüri Kask (1949) on õppinud Tartu Kunstikoolis kunstilist kujundamist ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maalikunsti. Näitustel osaleb Jüri Kask alates 1965. aastast ja on siinses maalikunstis üks järjekindlamaid geomeetrilise abstraktsiooni järgijaid. Lisaks enam kui neljakümnele isiknäitusele on Kask osalenud paljudel ühis- ja kuraatorinäitustel Eestis ja välisriikides ning kureerinud mitmeid tudenginäituseid. Aastal 1992 omistati talle Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja Kristjan Raua nimeline kunstipreemia, 2005. aastal Sadolini kunstipreemia ning 2009. aastal Ado Vabbe nimeline kunstistipendium. Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudes, Tallinna linna kunstikogus, Viinistu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstnike Liidu kunstikogus, paljude asutuste kunstikogudes ning erakogudes.

Nahakunstnik Sirje Kriisa (1950) on rahvusvahelise köitenäituse „Scripta manent“ looja ja elushoidja läbi enam kui veerandsajandi. Aastatel 1971–1976 õppis Kriisa Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis nahkehistöö erialal. Ta on olnud laborant, õppeala meister, töökoja juhataja ja õppejõud EKA nahakunsti osakonnas. Aastatel 1998–2015 töötas Sirje Kriisa Rahvusraamatukogu kogude säilitusosakonnas kunstniku ja köitjana. 1996. aastal asutas ta mõttekaaslastega Eesti Köitekunstnike Ühenduse ja oli selle juhatuse esimees 2014. aastani. Tänu Sirje Kriisale on Eesti kultuuri olemasolu avastanud ja siinsetel näitustel, seminaridel ja töötubades esinenud mitmed Euroopa väljapaistvaimad köitekunstnikud. Ta on esinenud kümnetel näitustel nii Eestis kui ka mujal üle maailma. Sirje Kriisa on Köitekunstnike Ühingu ja Nahakunstnike Liidu liikmena vankumatult seisnud köitekunsti säilimise ja järjepidevuse eest.

Maalikunstnik Urmas Pedanik (1949) õppis aastatel 1974–1980 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis disaini ehk tööstuskunsti erialal. Esimene isiknäitus toimus küll 1981. aastal, kuid alates 1986. aastast tekkis tema loomingusse pea veerandsajandi pikkune paus, mis kestis 2010. aastani. Pedanik töötas aastal 1966 jäätisemüüjana kaupluses „Turg“, aastal 1968 Estonia teatris kunstnik-dekoraatorina, aastatel 1970–1973 Noorsooteatris vanem-maketitegijana ja kunstnik-plakatistina, aastal 1973 Tallinna Kaubamajas kunstnikuna ja aastatel 1973–1974 Kunstifondis rändnäituste direktorina. Alates 1974. aastast töötas Pedanik pikki aastaid Kunstnike Liidu loomingulise sektsiooni juhatajana ning oli Draakoni galerii ja KuKu kohviku üks omanikest.

Animafilmirežissöör, karikaturist ja graafik Priit Pärn (1946) lõpetas 1970. aastal Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna bioloogia erialal. Tema karjäär filmimehena algas 1974. aastal, kui režissöör Rein Raamat pakkus talle võimalust kujundada tegelased joonisfilmile „Kilplased“. 1977. aastal ilmus Pärnal sama pealkirjaga karikatuurialbum (nooremale ja keskmisele koolieale; kirjutanud ja joonistanud Priit Pärn, maalinud Kaarel Kurismaa, kirjastus Kunst). 1976. aastal asus ta tööle Tallinnfilmi joonisfilmistuudiosse, kus juba 1977. aastal valmis tema esimene autorifilm „Kas maakera on ümmargune?“. Alates 1994. aastast õpetas Priit Pärn animatsiooni Turu Kunstiakadeemias Soomes. 2006. aasta sügisest alustas tegevust animatsiooni osakond Eesti Kunstiakadeemias, mida asus juhtima Priit Pärn. 2006–2008 oli Priit Pärn Eesti Kunstiakadeemia meedia teaduskonna animatsiooni osakonna erakorraline professor ja osakonna juhataja, 2008–2009 külalisprofessor ja osakonna juhataja, 2009–2014 vabade kunstide teaduskonna animatsiooni osakonna professor ja osakonna juhataja, 2014–2016 professor ning 2016–2019 külalisprofessor.

Arhitekt ja akvarellist Toomas Rein (1940) lõpetas Tallinna Polütehnikumi tööstus- ja tsiviilehituse erialal ning 1967. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuriteaduskonna. Ta on projekteerinud palju ühiskondlikke hooneid eelkõige maale; sealhulgas kolhoosikeskusi, haldushooneid, koole, lasteaedu, puhkebaase. Tuntuimad näited on Rapla KEK-i haldushoone, Pärnu KEK-i terrassmajad „Kuldne Kodu“, Laulasmaa Lasteaed-Algkool, Viljandi tuletõrjedepoo, vaatetorn Suurel Munamäel (koos Veljo Kaasikuga) jpt. Ta on töötanud muu hulgas Eesti Maaehitusprojektis ja EKE Projektis (1967–1986) ning kolhoosis Saare Kalur. Aastatel 1988–1992 töötas ta büroos Toomas Rein ja Toomas Kivi ning alates 1992. aastast endanimelises arhitektuuribüroos. Alates 1970. aastast on ta töötanud ka Eesti Kunstiakadeemia õppejõuna.

Raamatugraafik Jaan Tammsaar (1949) õppis aastatel 1970–1977 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis graafika erialal. Töötas aastatel 1967–1968 Teeninduskombinaadis „Töö“ dekoraatorina, aastatel 1968–1970 Vabariiklikus Raamatukaubastus kunstnik-dekoraatorina, aastatel 1977–1978 kirjastuses „Eesti Raamat“ mittekoosseisulise kunstnikuna ja 1978–1981 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis õppejõuna. Aastatel 1981–1992 töötas Tammsaar ajakirja „Täheke“ kunstilise toimetajana ja on alates 1992. aastast töötanud kirjastus „Tiritamm“ kunstilise juhina. Jaan Tammsaar tõi siinsesse raamatukujundusse uusi vaatenurki ja tehnilisi lahendusi. Tuntumad illustratsioonid on valminud raamatutele „Abhaasi muinasjutte“ (1978), Ado Piirikivi „Viisk, põis ja õlekõrs“ (1980), Jakob Grimm, Wilhelm Grimm „Muinasjutte“ (1981) ja paljud teised.

Maalikunstnik Helle-Reet Vahersalu (1939) õppis aastatel 1958–1961 Tartu Kunstikoolis ja seejärel aastatel 1961–1967 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maalikunstnik-pedagoogi erialal. Töötas aastatel 1967–2019 Tartu Kunstikoolis joonistamise ja maalimise õppejõuna ja aastatel 1991–1993 ka Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõuna. Vahersalu osaleb näitustel alates 1969. aastast ja 1970. aastate alguses tegeles loomingus peamiselt loodusest inspireeritud abstraktsionistlike maalidega, mida pingestab vaba hoogne pintslilöök. Viljelenud ka akvarelli, portreed ja natüürmorti. 1970. ja 1980. aastatel oli Helle Vahersalu tuntud kui portretist, kes jäädvustas mitmeid toonaseid kultuuriinimesi. 2019. aastal ilmus tema loomingut tutvustav raamat „Helle Vahersalu. Lumi, rooste, värv“.

Fotod: 
Marju Bormeister (EKL arhiiv)
Jüri Kask (Tartu Kunstimaja).
Sirje Kriisa (Nahakunstnike Liit).
Urmas Pedanik (Arvo Tarmula / Lääne Elu).
Priit Pärn (Eesti Joonisfilm).
Toomas Rein (Karin Kaljulätte/Ekspress Meedia).
Jaan Tammsaar (EKL arhiiv).
Helle-Reet Vahersalu (Sille Annuk, Tartu Postimees).