61. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator on Natalia Sielewicz

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse annab teada, et 61. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator on Natalia Sielewicz. 2026. aastal esindab Eestit kunstnik Merike Estna näitusega „Lekkiva taeva maja“.

Kunstiajaloolane ja kuraator Natalia Sielewicz on koos Merike Estnaga alustanud 2026. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljoni ettevalmistamist. Estna loomingu kohta ütleb Sielewicz: „Kui ma esimest korda Merike Estna töödega kokku puutusin, avaldas mulle muljet, kuidas ta laseb maalil kui meediumil fikseeritud objekti piiridest välja libiseda. Mind köidab tema julgus luua midagi enamat kui lihtsalt biennaalil tarbimiseks mõeldud valmistooted.“ Ta lisab: „Baltimaade kunstnikega töötamine võimaldab võtta arvesse meie jagatud ajalugu, seada küsimuse alla põlvest põlve edasi kanduvad narratiivid ja osaleda elavas kunstimaailmas, mis end pidevalt ümber mõtestab – nii nagu olen varasemaltki oma kuraatoritöös teinud.“

Natalia Sielewicz on Varssavi Moodsa Kunsti Muuseumi peakuraator. Tema kuraatoripraktika tegeleb feminismi, afekti poliitika ning tehnoloogia mõjudega kaasaegsele inimesele. Oma töös liigub Sielewicz isikliku ja universaalse piiril, kasutades sageli kureerimisel autofiktsiooni. Varssavi Moodsa Kunsti Muuseumis on ta kureerinud näitused „The Dark Arts. Aleksandra Waliszewska and the Symbolism of the East and North“ (2022, koos Alison Gingerasega), „Agnieszka Polska: The Thousand-Year Plan“ (2021), „Paint Also known as Blood: Women, Affect, and Desire in Contemporary Painting“ (2019), „The Ministry of Internal Affairs: Intimacy as Text“ (2017) ja „Private Settings. Art After the Internet“(2014).

Näitusel „Lekkiva taeva maja“ muudab Merike Estna paviljoni avatud ateljeeks. Biennaali jooksul saavad külastajad näha, kuidas maalid sünnivad. Kunstnik on pikalt tegelenud küsimusega, kuidas kaotada piir kunsti ja hoole, ülevuse ja argipäeva vahel. Estna alustab monumentaalse tühja lõuendiga, millele ta järk-järgult maalib. Ta lubab teosel imbuda igapäevaellu, kandmaks kogukonnatunnet ja hoolt. Näituse pealkiri peegeldab, kuidas Estna värv lekib, imbub ja eksleb ning kuidas tema praktika teeb omale koha performance’i, rutiini ja jagatud ruumi vahele. Estna elab biennaali ajal koos oma perega Veneetsias ning põimib seeläbi kunstnikutöö ja töö, mida ta teeb emana, seades nii kahtluse alla üksiku geeniuse müüdi ja püsivusetaotluse, mis on maalimeediumit kaua kujundanud. Estna performatiivsed žeste võimendab näitusepaik, endine kirik, kus asub praegu kogukonnakeskus. Hoone freskoga lagi, n-ö ümberpööratud taevas, vaatab alla korvpalliplatsijoontega märgistatud põrandale. Püha ja ilmalik, privaatne ja avalik põimuvad üksteisega. Paviljoni hoonet haldab praegu Patronato Salesiano Leone XIII ning see asub Giardini vahetus läheduses.

Merike Estna elab ja töötab Tallinnas ja Mexico Citys. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali eriala (BA, 2005) ning Goldsmithsi Ülikooli Londonis (MFA, 2009). Ta on pälvinud mitmeid kunstipreemiaid, sealhulgas Hansapanga stipendiumi (2004), Eduard Wiiralti stipendiumi (2005) ja Konrad Mägi preemia (2014). Aastatel 2017–2023 töötas ta Eesti Kunstiakadeemia maali osakonnas dotsendina ja alates 2025. aastast kaasaegse kunsti professorina. Estna sai kunstnikupalka aastatel 2020–2022.

Eesti on Veneetsia biennaalil osalenud alates 1997. aastast ning 2026. aastal esitletakse Eesti ekspositsiooni 15. korda. Eesti osalemist Veneetsia rahvusvahelisel kunstibiennaalil korraldab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja rahastab Kultuuriministeerium.

Lisainfo:
Kaarin Kivirähk (kaarin@cca.ee)
Keiu Krikmann (keiu@cca.ee)