EKL 8. Aastanäitus

VABADUSE VÄLJAK
 
27.02.–06.04.2008
 
Tallinna Kunstihoone
 
Kuraator Heie Treier
Kaaskuraatorid Jaan Elken, Reet Varblane
Kujundus Inessa Josing
 
Osalesid: Viivi Aavik, Adamson-Eric, Vano Allsalu, Siim-Tanel Annus, Jaan Elken, Ulvi Haagensen, Infotankistid, Anu Juurak, Sandra Jõgeva, Kai Kaljo, René Kari, Erki Kasemets, Eve Kask, Avo Keerend, Raivo Kelomees, Veronika Kikkas, Signe Kivi, Veiko Klemmer, Jaan Klõšeiko, Kalev Mark Kostabi, Kristring, Ilmar Kruusamäe, Andres Kurg, Andro Kööp, Urve Küttner, Tõnis Laanemaa, Peeter Maria Laurits, Krista Leesi, Lola Liivat, Eda Lõhmus, Raul Meel, Mare Mikoff, Rauno Thomas Moss, Tanja Muravskaja, Maarit Murka, Marko Mäetamm, Kadri Mälk, Meiu Münt, Mall Nukke, Maris Palgi, Tiiu Pallo-Vaik, Polügoonteater, Enn Põldroos, Mari Roosvalt, Fideelia-Signe Roots, Andrus Rõuk, Sven Saag, Tiina Sarapu, Liina Siib, Hanno Soans, Jaak Soans, Margus Tamm, Andres Tolts, Reiu Tüür, Sirja-Liisa Vahtra, Einar Vene, Toomas Volkmann, Marje Üksine.
 
Nagu igal aastal, korraldas EKL ka seekord oma liikmetele Tallinna Kunstihoones aastanäituse. Püstitusse on aga juba ette kodeeritud teatud vastuolu. Ühelt poolt tähendab aastanäituse formaat maksimaalset demokraatlikkust, on avatud kõigile soovijatele. Teiselt poolt dirigeerib üritust „kuraator“, kes peab püüdma koondada või süstematiseerida eklektilist töödekooslust. On ette teada, et ühelt poolt on kuraatorile antud võim, teiselt poolt ei ole tal võimu ollagi, sest tema ei vali ju töid, vaid tööd valivad teda. Seekord kutsus Kunstnike Liidu president Jaan Elken kuraatoriks mind, teades küll, et alates 2000. aastast identifitseerin end pigem kirjutaja, uurija, ajaloolase, kriitiku, õppejõu ning ajakirja toimetajana. Võtsin siiski pakkumise vastu - ühel kindlal põhjusel. Täpselt kümme aastat tagasi, 1998. aastal kureerisin koos toonase Kunstihoone intendandi Anu Liivakuga Eesti Vabariigi 80. aastapäevale pühendatud näitust Valiku vabadus. Sellest jäi õhku mõningaid probleeme, arusaamatusi, skandaale, mida nüüd, kümme aastat hiljem, muidugi enam keegi ei mäleta, aga ma ise mäletan. Ja see tundus olevat piisav põhjus väljakutse vastuvõtmiseks. Vahepeal on riik väljunud beebi- ja võib-olla isegi puberteedieast, ja inimesed, kes siin riigis elavad, saanud ehk küpsemaks ja see kõik on toonud kaasa uue olukorra.
Aastanäituse formaat tekitab radikaalsemates kriitikutes jätkuvalt küsimusi. Ühelt poolt on kriitikute ja kunstnike eliit ära hellitatud rangelt kontseptuaalsete kuraatorinäitustega ning selle taustal ei paku korraline aastanäitus pinget. Teiselt poolt on needsamad ranged kuraatorinäitused tekitanud olukorra, kus kõrgustesse pürgival mäetipul on alt ära kadumas lai baas, millele toetuda. Ilma baasita variseb tipp kokku, ütleb füüsikaseadus. Nii et aastanäituse positiivne roll võiks olla laia baasi toetamises. Kunstnikele, kes on kontseptsiooninäitustega ära hellitatud, tundub aastanäituse formaat igav ja pingevaba. Ometi on fakt, et laiatarbe meedia sööstab juba avamisel aastanäitust kajastama ja sellest ilmub tavalisest rohkem kajastusi. Tegemist on millegagi, millest laiatarbe meedia ilma pressiteatetagi aru saab.
Aastanäituste ajalugu on viimase 20 aasta jooksul läbi teinud keeruka protsessi. Nõukogude ajal (kuni 1980. aastate lõpuni) oli rutiin korraldada žürii ja tsensuuriga üleüldisi kevad- ja sügisnäitusi. Eesti Vabariigi ajal 1990. aastatel see süsteem varises ning asemele tulid heldelt finantseeritud ja kitsalt selekteeritud Sorosi  aastanäitused. Ent toonase range kuraatorisõela läbis valdavalt noor põlvkond kunstnikke ning kaasaegsel tehnoloogial põhinev kunst. Nii kadus kunstnike seast põlvkondlik järjepidevus ning kaasaegsel kunstil publik.
Sorosi-järgsed kunstnike liidu aastanäitused on kompromislik sümbioos 1980. aastate nõukogude perioodi ja 1990. aastate Sorosi perioodi aastanäitustest. Too sümbioos tähendab muuhulgas seda, et kuraatoril ei ole kunstnikele pakkuda uuteks töödeks Sorosi finantse, ometi tahaks samuti välja panna briljantseid keerukaid installatsioone, mis loodud spetsiaalselt selle näituse jaoks. Iga kuraatori unistus on esmaesitleda oma näitusel mõnd tulevast hitt-teost.
Ühesõnaga, lähtusin tellijast ning etteantud püstitusest ja olukorrast. Kõige alguseks kujunes kunstnik Liina Siib, kelle video Vabaduse väljak andis näitusele pealkirja. Hiljem sai Tartu noorte maalijate eksponeerimiseks näituseruumidest väikese osa Jaan Elken. Ja väikese osa feminsimi ning soolisust käsitlevaks projektiks Kunstihoone kuraator Reet Varblane. Kokkuvõttes ajas aastanäitusel igaüks oma rida. Iga kunstik, iga kuraator ja iga töö ajas oma asja. Väljapandud kunst oli kohati sõltumatu ka kunstniku enda kavatsusest. Näituse ruumiprogrammis ajas ka iga ruum koos mõttelise alapealkirjaga oma asja. Mõneti kajastas näitus meie ühiskonna vähest sidusust, mille üle sotsioloogid kurdavad. Teisalt täites aastanäituse rolli ühiskondliku sidususe suurendamisel, koondades ühe katuse alla palju erinevaid isiksusi erinevatest põlvkondadest ja soodustades näituse avamisel tekkivat põlvkonda vahelist suhtlust. Näituse külastatavus oli keskmisest kõrgem, ruumid olid pidevalt külastajaid täis, mis meie kunstinäitustel ei ole tavaline vaatepilt.
 
Heie Treier
 
Kataloog
 
Back to top