Sirja-Liisa Eelma „Helios“

Olete oodatud Sirja-Liisa Eelma isikunäituse „Helios“ avamisele kolmapäeval, 19. novembril kell 11.30 Toompea lossi kunstisaalis.

Näituse avamisel osalemiseks palume registreeruda 18. novembri ennelõunaks siin.
Avamisele palume kaasa võtta isikut tõendav dokument.

Vana-Kreeka päikesejumala nimeline väljapanek selles ruumis pole juhuslik. Päikese ja valitsejate võrdsele aujärjele viitab ka kuningas Louis XIV, kui ütleb 1655. aastal Pariisi parlamendisaadikute ees: „Riik, see olen mina“. Näituselt Toompea lossi kunstisaalis ei tule otsida päevakajalisi poliitilisi sõnumeid ega seisukohavõtte riigi valitsejate suunal. Pigem on tegu filosoofilise mõtisklusega kuldsele ja kollasele värvitoonile omistatud tähenduste üle.

Näitusele on koondatud valik aastatel 2020–2025 valminud teostest, mis kõik ühel või teisel viisil tegelevad päikesevalguse ja pimeduse teemaga. Valgus on eeltingimuseks nägemisele, kujutise tekkimisele silma võrkkestal. Kunstnikku huvitab piir nähtava ja (veel) nähtamatu vahel – moment, kus kujutis esile tulema hakkab või juba kadunud on. Abstraktne kujutis sünnib tihti äärmuslikes valgustingimustes: hämaruses, mil saabuv pimedus ümbritsevaid pilte üldistab või silmipimestavas kirkuses – valgusküllasuses, mis ujutab üle ja muudab nähtamatuks kõik seninähtu.

Sirja-Liisa Eelma vormilt minimalistlikud maalid on enamasti abstraktsed lubades siiski mõningasi äratundmisi nt arhitektuursetele vormidele ja detailidele. Näitusel eksponeeritud teoste koloriit ja kujund suhestub eksponeerimisruumiga, kuldse ja kollase tooni metafoorsele omadusele peegeldada valgust ja võimu. Prantsuse ajaloolane Michel Pastoureau kirjutab raamatus „Meie mälestuste värvid“: „Kuld ei ole mitte niivõrd väärismetall, kui teadmiste metafoor, kättesaamatu vaimne vara. Sümboolselt sarnaneb see päikesega, elu, soojuse ja valgusallikaga. Alkeemias seostatakse tihti taevatähti maapõues leiduvate metallidega. Metallid on maa-alused planeedid, tahkunud ja maa sisemusse peitunud kosmiline materjal. Kui hõbedat seostatakse kuuga, siis kulda enamasti päikesega.“.

Näitus jääb avatuks kuni 15.01.2026 ning seda saab külastada esmaspäevast neljapäevani kell 10–16.

Näituseid Toompea lossi kunstisaalis vahendab Eesti Kunstnike Liit. 

Sirja-Liisa Eelma maaliloomingu keskmes on kordused, sümmeetriline kujund ja vaibuvad värvitoonid. Läbivateks teemadeks on tühjus, vaikus ja paus. Tema teostele on omane sisekaemuslikkus ja meditatiivne rahu. Eelma maalid on sageli kohapõhised, tema maalipraktika toetub maalimise ajalise faktori ja ruumikonteksti koosmõjule. Eeloleval kevadel kaitseb autor Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis loovuurimuslikku tööd „Maalikunsti Indra võrk. Kordused, peegeldused ja erinevused“. Muuhulgas käsitleb ta metallpigmentide (kuld ja hõbe) omadust muuta maal peeglilaadseks avatud pinnaks, millel kajastub vaataja pilk, taju ja kogemus. Vaikivate peeglitena suhestuvad Sirja-Liisa Eelma minimalistlikud maalid kaasaja järjest kasvava pildilise küllusega.

Sirja-Liisa Eelma on lõpetanud maali eriala Eesti Kunstiakadeemias, kus hetkel töötab külalisdotsendina. Äsja avati Tallinnas Temnikova & Kasela galeriis tema ja Quistrebert Brothersi ühisnäitus „Zoom“, kunstniku viimane suurem isikunäitus „Igatsus kaotatud ruumi järele“ toimus Kumu Kunstimuuseumis 2025. aasta kevadel. Eelma loomingut on tunnustatud Konrad Mäe nimelise preemiaga (2016) ja Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga (2023). Ta on olnud AkzoNobeli kunstipreemia nominent aastatel 2021 ja 2025. Tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudesse ja mitmetesse erakogudesse.

Pildil: Sirja-Liisa Eelma „Soovist uskuda“. Õli, lõuend. 2022