Piret Rohusaare näitus "Värvide keel"

Piret Rohusaare näitus "Värvide keel" avatakse kolmapäeval, 13. mail kell 18.00 Tallinna Õpetajate Majas (Raekoja plats 14). Näitus jääb avatuks kuni 26.06.2026.

VÄRVIDE KEEL

...maalimises pole muidugi midagi uut, vähemalt ühele maalijale. …värvides pole ka midagi uut. Miks on lõuendil inimesed ja just nende tunded? Ilmselt pole ka selles midagi imelikku. Nad lihtsalt ilmusid minu lõuendile. Kunstniku jaoks on maal siiski ennekõike kompositsioon värvidega ja värvidest. Maale saabki ja peabki vaatama ennekõike vaid kui abstraktseid värvikogumikke.

Kunstnik maalib alati seda mis on hingel ja vahel saabki alles siis aru oma mõtetest kui ise näeb, mida on maalinud.

Ma pole kunstnik kes teeb meeletult eeltööd ja kavandeid - lihtsalt võtan pintsli ja värvid ja uue lõuendi… imestan isegi mis lõuendile ilmub.

Värvide keel, räägi minuga värvide keeles - just nii ma tahaksingi, sest ühes värvis ja värvide gammas on tohutult palju infot.

Mulle tundub, et kui maalidest rääkida, siis on maale, mis ongi romaanid ja mõni pilt on jälle lihtsalt üks mõnus haiku. Tundub, et selles sarjas, „Värvide keel“, on piltidel justkui pikemad jutustused. Elame ju ka meeletutes infovoogudes, ja mõtete ülekülluses. Ühes hetkes on väga palju mõtteid ja tundeid üheaegselt.

Värvides on kõike:

Sinine on tasakaalu, vahel ka mõtlikkuse ja ka kurbuse varjund vastukaaluks punase kirglikkusele ja oranži edevusele. Tegelikult on igale inimesele värvid oma kõlaga ja oma meeleoluga. Kunstnik pakub lihtsalt mingi oma versiooni kuidas värvides kümmelda. Või kui meil on "maskid" ees ja need äkki langevad, äkki me lahustume tausta toonidesse ära. Ehk meil ongi igapäevaselt maskid, mille taga on turvaline toimetada? Või kui alustame vestlust kuuvalgel, siis äkki on hoopis järgmisel hetkel päikesevalgus. Kuidas see kõik juhtub? Miks valgus kiirelt muutub? Kas peab seda teadma? Väidetavalt vaadatakse üht maali tava-olukorras kolm sekundit. Miks? Aeg kaob ruttu, ja peab palju jõudma - ehk vahel ei pea? Vähemalt need kes vestlevad kuuvalguse algusest päiksevalguseni, ei hooli aja kulust, ja ka sellest, kui kaua neid vaadatakse. Ehk nii ongi. Pildid, maalid talletavad vaid ühe hetke.

Kui rääkida minu loodud kannudest, mahulistest suurtest vormidest, mis mahutavad palju midagi olulist... Naise käega tehtud suured kannud, mis on kaunistatud jutustustega mehest ja naisest ja nende koerast ja kindlasti ka aja kaduvusest -kann pöörleb, kui elukaar.. Kannudel on kujutatud kellad, aja näitajad- ja aeg ja muna munevad linnud... Ei tea ju kunagi, et mis oli kõige enne, kas kuu või päike… või hoopis maailma muna...? Mida sisaldavad kannud, see jääbki vaataja enese teada ja ka otsustada...

Näitus sünnib koostöös Tokko&Arrak galeriiga.