In memoriam Ülle Meister

07.01.2021

27. VIII 1948–6. I 2021
 
Lahkunud on kujundusgraafik ja akvarellist Ülle Meister.
 
Raamatukunstnik Ülle Meister sündis 27. augustil 1948 Virumaal Lüganusel ja lõpetas sealsamas keskkooli. Enne kooliminekut soovis ta saada tallimeheks, sest talle meeldisid hobused. Nii elu siiski ei läinud ja edasine tee viis aastal 1967 hoopis Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti graafika kateedrisse. Akvarellist sai juba kooliajal Ülle Meisteri lemmiktehnika, milles ta saavutas erakordse meisterlikkuse ja millele jäi truuks terveks eluks. Kolmandal kursusel tuli teha valik vaba-, tarbe- ja raamatugraafika vahel. Meister valis viimase, sest armastas juba väikese tüdrukuna raamatuid ja oli suur lugeja.
 
Ülle Meister lõpetas kunstiinstituudi 1973. aastal raamatukujundajana cum laude ja tema diplomitööna valminud aabits oli koolides kasutusel palju aastaid. Lõpetamise järel suunati ta kirjastusse Valgus kunstiliseks toimetajaks, mis oli sisuliselt ametnikutöö, kuid ka seda tööd oli võimalik teha loominguliselt. 1980. aastal jäi Meister mitte-koosseisuliseks töötajaks ja kolm aastat hiljem vabakutseliseks. Aastal 1983 astus Ülle Meister Kunstnike Liidu liikmeks.
Siis tuli hetk, kus pea kõigist vabakutselistest pidid saama füüsilisest isikust ettevõtjad ja lasteraamatute väljaandmine muutus keeruliseks, kohati suisa võimatuks. Honorare tuli oodata kuid ja vahel need ei saabunudki. 1987. aastal pälvis Ülle Meister Eesti NSV riikliku preemia Lilian Kivi ja Milvi Rooslehe aabitsa kujunduse ja illustratsioonide eest. 1990. aastate algul sai ta õpikute illustreerimisest oma peamise sissetuleku. Õpikuid antakse suure trükiarvuga välja ka rasketel aegadel, need aitasid keerulistel üleminekuaastatel ellu jääda.
 
Ülle Meisteri illustreeritud ja kujundatud raamatud on saanud hulganisti auhindu. Nende hulgas on nii Jaan Jenseni nimeline preemia (1986), 25 kaunima Eesti raamatu (1979, 1986, 1987, 1994), 5 kaunima Eesti lasteraamatu (1999, 2008, 2009) ja Balti riikide raamatukunsti konkursi (1987) diplomid, Tallinna illustratsioonitriennaalil (2006) Eesti Lastekirjanduse Keskuse audiplom parimale Eesti illustraatorile jne. Rohketest auhindadest pidas kunstnik kõige olulisemaks teist kohta Nukitsa konkursil 1994 ja 1998, mille žürii koosneb lastest enestest. Ülle Meisteri illustreeritud raamatuid iseloomustab elurõõmus tüübistik, värvikus ja raamatu kui terviku hea tunnetus.
Ühel Ülle Meisteri loomingu aspektil tuleks eraldi peatuda, sest seda külge teatakse temast ehk vähem – jõulised suureformaadilised tumedatoonilised eesti muinasjuttude ja muistendite näitusepiltidena valminud illustratsioonid, mis iial raamatuks ei saanudki. Imetlust äratasid need nii Venemaal kui ka Itaalias, nii Suurbritannias kui ka Jaapanis. Kahju, et ei leidunud ühtki julget kirjastajat, kes oleks seda tahku kunstniku andest osanud ära kasutada. See võimalus on nüüdseks jäädavalt kadunud.
 
Lisaks raamatutele on Ülle Meister kujundanud heliplaadiümbriseid ja postkaarte, loonud eksliibriseid ja tegelenud vabagraafikaga. Aga eriliselt on silma jäänud tema läbi aastakümnete valminud imelised akvarellid loodusmotiividel. Tundlikud Eesti rabamaastikud ja loopealsed, sarjad tundrast ja kõrgmäestikest. Hõimurahvastega sidus kunstnikku huvi Karjala kaljujooniste vastu. Ülle Meister kuulus tartlase Väino Poikalaineni eestvedamisel rajatud Eesti Muinastaide Seltsi. Tuhandete aastate vanuse ürgkunsti motiividel on ta loonud palju akvarelle. Loodust Ülle armastas ja siit jõuamegi Ülle suure kire – matkamise – juurde. Esimene seljakotirännak toimus peale esimest kursust Koola poolsaarele ja sealt edasi juba Tallinna matkaklubi liikmena viisid matkateed üha kaugemale. Kui idapiir oli lahti, käis ta ära Kamtšatkal, Taimõril ja Sajaanides. Pärast läänepoolsete piiride avanemist viisid rännakud teda Sloveeniasse, Norrasse ja Šotimaale. Ülle Meisteri eriliseks kireks olid mäed. Tema enda sõnul ei ajanud ta iial taga spordijärke ja kuhu köieta ligi pääses, sinna ta ka läks. Üllet huvitasid mägede loodus ja värvid. Visandid valmisid kohapeal, et siis hiljem kodus akvarellidena pärispiltideks saada. Teadmishimuline ja uudishimulik loomus ei ütelnud ära ka turismireisidest, sest oma silmaga nähtud kunstiväärtustel oli ikka teine mekk, kui raamatus nähtutel.
 
1989. aastal sõbraga kahasse ostetud maakodu Läänemaal sai aastate jooksul üha enam päriskoduks ja viimastel aastatel talus Ülle Meister enamasti elaski. Ikka pikemaks venisid need maaloleku kuud. Vaevalt jõudis lumi kevadel minna, kui Ülle juba maale sõitis, ja kui uus lumi talve alguses taevast alla tuli, siis korjati kassid-koerad autosse ja sõideti linnakoju tagasi. Linnaaeg jäi iga aastaga lühemaks ja viimastel aastatel ainult maa-aeg oligi.
 
Kolleegidele ja sõpradele oli Ülle erakordselt soe ja sõbralik kaaslane. Siiralt kolleegide tööst huvituv, aus, abivalmis, tagasihoidlik. Inimene, kelle peale võis alati mitte 100, vaid 200 protsendiliselt kindel olla, hea huumorisoonega, tugeva natuuriga, elurõõmus ja külalislahke.
 
Ülle Meisteri ärasaatmine toimub pärast nakkusohust tingitud piirangute möödumist.
 
Eesti Kujundusgraafikute Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu Eesti Osakond
Eesti Akvarellistide Ühendus
Eesti Kultuuriministeerium
Tagasi üles