Kolm Allik – Paul, Christel ja Leon Allik

Näiteid, kus perekondlikult suubutakse kunsti ja kunstitegevusse, võib tuua ajaloost mitmeid, ka Eesti kunsti ajaloost - Burmanid, Okased, Arrakud jmt ning  siinkohal ka Allikud. Unikaalsem on aga iga seesuguse kunstidünastia energeetiline laetus ja üksteisega nähtav seotus või erisus.

Kõneledes Allikutest - Paul Allik, kelle tütar on Christel Allik ja Christel Allik kelle poeg on Leon Allik, ehk siis isa/vanaisa, ema ja poeg, nii peaks see sugulusseoste ahel selge olema ja põhjendama näitusepealkirjagi – Kolm Allik, mida on kiusatus nimisõnastada – „kolmallik“, kujutades ette ühte loomeallikat, millel kolm erinevat veesilma. Kuna kõik kolm kunstnikku on saanud inspiratsiooni loodusest ei olegi see sõnamäng alusetu, pigem vastupidi, soosiv.

Paul Alliku (1946-2003) abstraktsete sugemetega tööd viitavad reaalsetele kujunditele kusagil maastikuruumis -  kolmnurgad, ruudud, mis on saanud ainest konkreetsetest maailmamahtudest loomaks reaalselt tajutava ja tegeliku, ning kujuteldava ja tunnetatava vahelisi rütme. Paul Allik on pidanud end eelkõige pallaslase Alfred Kongo õpilaseks, millest ka tema maalijagrammatika korrektsus, olgu tegemist figuratiivsete kompositsioonidega, abstraktsionismiga, isikupärase portreeloomingu, joonistuste või lihtsalt kollaste sidrunitega sinisel taustal, mida Paul kord kümnete kaupa maalis andmaks edasi iga rakursi ja võimaliku valguse nüansi ja eripära. Tehniliselt äärmiselt virtuoosne maalija, kelle vaba joon kombineerudes värvilaikudega lõi sõna otseses mõttes musikaalseid maalide maailmu, mille koloriit ja toonide heliredel oli laitmatu. Paul Allikut võib pidada täna eesti moodsa kunsti klassikuks, kelle loomepärand on vaieldamatult mitmekesistanud siinset kunstipilti, jäädes alati erakordselt allikulikuks, võimaluseta olla üldse kellegagi võrreldav.  

Christel Allik maalib nagu tema isagi, tahtmata siinkohal rõhutada isa eeskuju, vaid pigem samaväärset maalijakirge. Christel on õppinud tekstiilikunsti. Ilmselt siit siidjad värvi-sulandumised tema maalidel, mis lõuendil nagu kangal akvarellilikult üksteisesse kaovad. Kui Christel Allikut iseloomustada, siis sõna, mis koheselt õigena näib on – emotsionaalsus! Christeli maalid on kantud veenvalt ja vaid ning üksnes emotsioonidest, millega kunstnik maailma tajub. Mõne sireli või heinakõrre või  õhtuhaku või veeviiru värv on tema meeled teinekord nii teravalt endasse haaranud, et neist hetkedest on saanud sundimatud ja hoogsad maalid. Ilmselt on Christel kolmest Allikust kõige spontaansem just oma ainese valikutes, ta maalib seda, mis tunnet kannab ja pintslit värvi järele haarama paneb. Christeli maalid ei teoretiseeri, need kirjeldavad mõnd pealtnäha mitte midagi ütlevat paika või loodusedetaili, mis saab suurema tähenduse tänu sellele, kuidas kunstnik on seda näinud ja interpreteerinud.

Leon Allik on noore kunstnikuna ja fotomeediumit kasutades kombineerimas nii tunnetuslikku kui ratsionaalset, puudutades nagu ema ja vanaisagi loodust. Mustrirütmides peegeldustest kumavad veed, metsad, taevad ja maastikud. Pigem loeb Leoni looming puhastesse loodusepindadesse kodeeritud maagiat kui nende ilmselt iseloomu, kujutab otsekui millegi ootamatu avaldumist sügavamal vaatlusel. Tema peegeldustesse silmi põimides näib, nagu avaks noor kunstnik üht kõikide pilkude kihistuste all salamisi eksisteerivat maailma, mis ilmneb, kui üht looduspinda kaua ja kaua ja veelgi kauem uurida kuni silmad hakkavad nägema ja meeled looma seda, mille olemasolust me esmalt teadlikudki ei olnud.

Kogu „Kolmallikut“ koos vaadates avaneb meeltele ja mõtetele nii mõndagi, eelkõige aga see, mis paneb uskuma suuremate väärtuste pärisolemisse. Eriti veenvalt esitleb end sel näitusel ühe vereliini ja erinevate põlvkondade kunstnike vaimne siseseotus ja loomevajadus, kui kõigi kolme kaunis eluparatamatus.

Piia Ausman - Haus Galerii kuraator

Lisainfo:
Kohvik Ait
Theatrum
Vene 14, Tallinn