In memoriam Lola Liivat

17. VIII 1928 – 6. V 2025

Lahkunud on maalikunstnik, abstraktsionist ja pikaaegne õppejõud, Eesti Kunstnike Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu auliige, Tartu Richard Wagneri Seltsi asutajaliige, Zonta Tartu klubi liige ning kauaaegne Erakond Isamaa liige Lola Liivat.

Lola Liivat sündis 17. augustil 1928 Tallinnas. Rakveres veedetud lapsepõlve ja Tallinna 4. Keskkooli järel asus ta õppima Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti. Peale instituudi lõpetamist 1954. aastal sai temast Tartu Kunstikooli üks peamisi õpetajaid kuni aastani 1983, kus ta jagas tulevastele kunstnikele vajalikke teadmisi maalimisest, kompositsioonist ja joonistamisest, innustades kujutamise asemel väljendama.

Kuigi ajastule iseloomulikult oli Liivati lõputöö sotsrealistlik ja varane looming pallaslik, oli tema elu ja loomingu olulisemaks murdepunktiks 1957. aasta, mil ta külastas Moskvas ülemaailmset noorsoofestivali ning nägi seal ameerika kunstniku Harry Colmani process painting’u näidisseanssi. Koju naastes valmis emotsionaalsest laengust sütitatuna teos “Moonid”, millele järgnesid pollocklikud eksperimendid ja kandinskylikud arendused. On tähelepanuväärne, et sellest ajast saadik osales Liivat näitustel pea täielikult abstraktsete või ekspressiivsesse vormikeelde kalduvate teostega.

Ta ise on öelnud, et just Tartus sai ta julgemalt teha põranda all toona lubamatut kunsti. Liivati esimene olulisem isiknäitus avati 1969. aastal Tallinna Kunstisalongis, kuid tema loomingu kolm suurimat kokkuvõtet on toimunud aastatel 1978, 1998 ja 2018 Tartu Kunstimuuseumis. Kokku toimus tal elu jooksul enam kui nelikümmend isiknäitust peamiselt Eestis, kuid ka Soomes, Rootsis ja Ameerika Ühendriikides. 1960. aastate lõpus lisandus Liivati loomingusse üha enam kollaažilik-assamblaažlik lähenemine ja tsemendi kaasamisega muutusid teosed ka järjest mahulisemaks. See loomeperiood kajastab isiklikemaid eluseiku ja on loetav pigem intiimse läheduse ning süvapsühholoogia võtmes. 

Uue hingamise sai Liivati looming peale Eesti iseseisvuse taastamist, mil trikoloorilikud toonid võisid varase aimatavuse asemel vabalt lehvida, sealjuures domineerivalt sinine selle erakordses variatsioonirikkuses. Tema maalid olid jätkuvalt tugeva sisima sõnumi kandjad. Järgnes rida pühenduslikke, programmilisi isiknäituseid, teoste suured formaadid olid vastavuses emotsionaalse laenguga. Liivati kunstnikuloomust ja vaateid, sealhulgas kodanikupositsiooni iseloomustavad selgelt 2008. aastal valminud maalipaarik “Vabadusest” ja “Vabadusele” ja 2016 valminud testamentlik “Vaimu vastupanu”. Ateljees töötamas oli ta kuni viimase ajani, kuni tervis lõplikult alt vedas.

Lola Liivat sinisest (2000): “Pilte saan siis teha, kui olen ääreni täis tõsine. Vahel, kui ma saan kõige sinisema pildi, siis ma olen hetkeks rahul. Mida tõsisem, seda sinisem.”

1957. aastal võeti Liivat Eesti NSV Kunstnike Liidu liikmekandidaadiks, 1959. aastal Tartu osakonna liikmeks ja 1960. aastal ENKLi täisliikmeks. 1988. aastal oli ta üks Pallase Kunstiühingu taasasutajaid ja aastani 1992 selle esinaine. Samal ajal õpetas ta 1988–1994 vastavatud Tartu Ülikooli maaliosakonnas (algselt ERKI filiaal). Ka juhatas ta avamise järgselt lühidalt Rüütli galeriid, tehes sellest toonase Tartu esindusgalerii. Aastatel 1997–2000 oli ta Tartu Kunstnike Liidu esinaine, pannes aluse Tartu Kunstimaja 1990. aastate kriisist väljumisele. Mullu valiti ta esimesena liidu auliikmeks. Liivatile on omistatud 1998. aastal Ado Vabbe preemia, 2008. aastal Konrad Mäe medal ja 2019. aastal AkzoNobeli kunstipreemia. Lisaks on talle 2001. aastal omistatud Valgetähe teenetemärk.

Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

Eesti Kunstnike Liit
Tartu Kunstnike Liit
Tartu Kunstikool
Tartu Kunstimuuseum
Eesti Kunstimuuseum
Erakond Isamaa
Tartu Ülikooli muuseum
Tartu Richard Wagneri Selts
Eesti Kultuuriministeerium

Lola Liivati ärasaatmine toimub 13. mail kell 13.00 Tallinna Jaani kirikus. Muldasängitamine pärast ärasaatmist Metsakalmistul.

Foto: Lola Liivat oma ateljees 2017. aastal (Autor: Heikki Leis, sari “Eesti meistrid”).