Ülevaade kunstnike hetkeolukorrast Eesti Päevalehes

30.04.2021

Kunstnike liidu president Elin Kard andis 26.04.2021 Eesti Päevalehes ajakirjanik Kristi Helmele ülevaate kunsti valdkonna toimetuleku võimalustest, vabakutseliste loovisikute loometoetuse jaotumisest ning kriisi mõjul toimunud positiivsetest muutustest valdkonna koostöös.
 
Eesti Päevalehe loal avaldame katkendi ilmunud intervjuust:
 
Koroonakriisi ajal on kunstnike mured nii mõnegi muu kultuurivaldkonnaga võrreldes tagaplaanile jäänud. Ometigi on tegemist valdavalt vabakutselistega, kellest võib eeldada, et kriis on just teid väga valusalt tabanud. On see nii?
Eks kõigil ole erineval moel olnud keeruline. Mõneti on kunstnikke aidanud kohaneda see, et elame kahjuks juba aastaid analoogses kriisiolukorras. Olukord on muidugi läinud päev-päevalt aina keerulisemaks - projektid on ära jäänud või kaugesse tulevikku edasi lükatud, kunsti valdkonnas puuduvad tööandjad ja regulaarsed töötasud, ainus tugi hetkel on loovisiku loometoetus. Neil, kes käivad kunstiõppeasutustes või mujal tööl, on pisut kergem. Kui aga põhikoha lepingut ei ole või töötasu on väike, ei pruugi sotsiaalse turvalisuse saavutamiseks sissetulekust piisata.
 
Varasematel aastatel on loovisikute ja loomeliitude seadusest tuleneva loometoetuse raha lõppenud sageli oktoobris või novembris, mõnel korral oleme ka aasta lõpuni välja venitanud. Sel aastal sai toetussumma pärast 45 toetuse määramist otsa juba 19. jaanuariks. Keskmiselt on aastas toetust taotlenud 40–50 kunstnikku, eelmisel aastal sai toetust riigi lisaeelarve raha abiga 259 kunstnikku. Pärast lisaeelarve kinnitamist on viimase kahe päevaga uude taotlusvooru laekunud juba 67 taotlust.
 
Sellel, et kunstivaldkonna mured on meedias mõnevõrra tagaplaanile jäänud, on mitmeid põhjusi. Valdkond on küll erialaliidu liikmete arvu poolest suurim, aga institutsioonide inimressurss on sageli väike ja üle koormatud, mis takistab sageli intensiivsemat koostööd ja ühiste vajaduste lakkamatut teadvustamist nii valdkonna piires kui ka väljapoole. Kolleegid teistest kultuurivaldkondadest töötavad valupunktide kommunikeerimisel süstemaatilisemalt ja juba aastaid. Kunstiinimestele – nii institutsioonide esindajatele kui ka loojatele – on aastate jooksul olnud pigem omane jagatud vaesusega kurtmata kohaneda.
 
Paljudele probleemidele tooks osalist leevendust riigi kui partneri toetuse senisest oluliselt suurem osakaal. Valdkonnas peaaegu polegi riigieelarvelisi asutusi. Kui välja arvata kolm riiklikku kunstimuuseumi, mida rahastatakse tegelikult muuseumide eelarvest, on meil praegu olemas ainult kultuuriministeeriumi ja Eesti kunstnike liidu ühine sihtasutus Tallinna Kunstihoone. Kõik teised kunstiasutused püüavad hakkama saada omal käel, mõnel üksikul institutsioonil on väike tegevustoetus kultuuriministeeriumilt ja valdav osa kunstivälja asutusi taotleb elus püsimiseks kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalist regulaarseid tegevustoetusi. See on viinud olukorrani, kus kunstiinstitutsioonide tegevustoetused moodustavad sihtkapitali aastaeelarvest üle 30%. See on raha, mis tegelikult peaks minema loojatele projektide teostamiseks ja stipendiumiteks. Kui aga sihtkapital võtaks vastu otsuse, et tegevustoetusi enam ei anta, viiks see paljude, sealhulgas juba aastakümneid tegutsenud asutuste sulgemiseni.
 
Arvestades seda, et meil on tervisekriis, siis kuidas on kunstnikel lood arstiabi kättesaadavusega, kui paljudel pole haigekassa lepingut?
Loovisikute ravikindlustuse puudumine on juba aastaid olnud kestev ja järjest teravnev probleem. See tuleneb nii töötasude väiksusest või nende puudumisest kui ka tööks sõlmitavate lepingute iseloomust. Osaliselt aitab sotsiaalmaksu summeerimine eri laekumistelt, kuid summeerimise periood peaks olema senise kuupõhise asemel vähemalt kolme kuu pikkune.
Lepinguliste töösuhete, stabiilse või sotsiaalmaksu miinimumkohustuse täitmiseks vajaliku suurusega töötasu puudumine takistab ligipääsu ravikindlustusele ja pikemas perspektiivis kõiki teisi sotsiaalkaitse tasandeid. Pensioniikka jõudes hakkavad vabakutselised sageli saama vanaduspensioni rahvapensioni määra järgi, mis ei taga inimväärset toimetulekut.
Ravikindlustuse puudumine on valdkonniti erinev ja seda kitsalt ühele valdkonnale tagada on keerukas. Kuna probleem on väga ulatuslik, siis peavad lahenduseni jõudmiseks aktiivset igapäevast koostööd tegema nii loomevaldkonnad, riik kui ka teised ühiskonnas samasuguses olukorras olevad elualad.
[---]
 
Kas pandeemiaajastust on sündinud ka midagi positiivset?
Kunstivaldkonnale on kriis tõesti toonud kaasa ka positiivset: oleme valdkonnas aastaid puudust tundud tihedast igapäevasest koostööst. Eelmise aasta lõpus kutsusin kaasaegse kunsti Eesti keskuse ja Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskuse ühise laua taha ettepanekuga koostada valdkonnale ühine arengukava. Nüüdseks on arengukava koostamine aktiivselt käivitunud ja oleme suutnud kaasata arvestatava hulga valdkonnas pidevalt tegutsenud institutsioone ja loojaid.
 
Arengukava koostamise eesmärk ei ole üksnes kitsaskohti kaardistada, vaid ka valdkonna tegevusi korrastada, et oleks vähem kattuvaid tegevusi ja koostöö suureneks. Aga ka selle esiletoomine, mis on meie valdkonnas juba väga hea. Samaaegselt arengukava aruteludega töötavad ka töötasude fookusgrupid Maarin Ektermanni ja Airi Triisbergi eestvedamisel. Loodetavasti jõuame sügiseks kõik koos arusaamisele, kuidas praegusele olukorrale lahendusi leida. Peatselt saadan ka näituseasutustele kutse ühise katusorganisatsiooni loomise ettepanekuga. Olulisim muutus valdkonnas on aga siiski eelkõige järjest suurenev koostöö – äratundmine, et saame probleemidele lahendusi leida vaid ühiselt tegutsedes, mitte kellelegi teisele lootes.
 
Intervjuu täismahus:
https://epl.delfi.ee/artikkel/93238685/elin-kard-kunstnikele-on-omane-va...
Tagasi üles