Üritused

Reedest, 26. veebruarist on Kõrgema Kunstikooli Pallas galeriis Pallas avatud Läti fotokunstnike Evita Goze, Vika Eksta, Kristine Madjare ja Diana Tamane väljapanek „Nagu tema seda näeb“.   Koroonaviiruse levikuohu tõttu ei toimu galeriis näituse avamist.   Näitus „Nagu tema seda näeb“ toob kokku nelja samast põlvkonnast Läti kunstniku teosed, mis kujutavad, õõnestavad ja taasesitavad maskuliinsust fotograafia ja filmimeediumi kaudu. Läbi kunsti- ja fotograafiaajaloo on peamiselt ainult ühel soopoolel olnud privileeg teist vaadelda ja kujutada. See näitus keerab aga objektiivi ümber ning annab hääle neljale naiskunstnikule: Vika Ekstale, Evita Gozele, Kristine Madjarele ja Diana Tamanele. „Nagu tema seda näeb“ vaatleb, kuidas maskuliinsust praegusel ajal sotsiaalselt konstrueeritakse, õpetatakse ja esitatakse, mõtestades seda kui voolavat, aja jooksul ning kultuuriti muutuvat ideed, mitte kui kindlat omaduste komplekti.

Merike Halliku isiknäitus „Rütm“ 22. 02.–25. 04. 2021 ARS Tarbekunstigaleriis   Rütm on looduses jälgitav nähtuste kordumine, liikumine.

Teisipäevast, 23. veebruarist 2021 on Draakoni galeriis avatud Raul Kelleri isiknäitus „Ideaalmaaillmad“. Näitus jääb avatuks 13. märtsini 2021.   Draakoni galeriis eksponeeritav installatsioon esitab kolmest sarnasest näituse-komplektist koosnevat ja nelja kuu vältel, oktoobrist 2020–jaanuarini 2021, inimeste kodudes ringelnud rändnäitust. Komplektid on teostatud analoogfotograafias tuntud kontaktkoopia printsiibil kesk- ja suureformaadilistest negatiividest, mis magnetalusele liimituna toimivad külmkapimagnetitena. Igaüks, kelleni näitusekomplekt jõudis, sai võimaluse eksponeerida kodus vabalt valitud pildikogumit ja kuulata väikesest kaasaskantavast kõlarist näituse jaoks loodud helifooni. Lisaks oli igal osalejal võimalus kaasapandud ühekordse mustvalge fotoaparaadiga teha üks näituseteemaline foto.

Rüki galeriis avatakse laupäeval, 20. veebruaril Mark Raidpere näitus „Kaugekõne“. Kunstnik esitleb Viljandis videoinstallatsiooni „After/Ahead“ (2017) ning kahte uut fotoseeriat, neist üks valminud koostöös Tiiu Suviga.   Koroonaviiruse jätkuva leviku tõttu Eestis ei toimu näituse pidulikku avamist. Galerii uksed avatakse külastajatele laupäeval, 20. veebruaril kell 11 hommikul.    Mark Raidpere: „Mõtlen elamise ruumist, mis on täidetud tahtmiste ja lootuse, elu edenemise elevusega. Et jalge all oleks kindel põrand ja seinas aken, millest välja vaadata. Ruum ise on väsinud, täidetud mälestuste ja seoste, ammu tähtsuse kaotanud luhtumiste ja saavutuste, ununevate inimeste kurbuse ja jõuga.

20. veebruaril avaneb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näitus „Klassikud. Ivo Lill“, kus on eksponeeritud üle 150 legendaarse klaasikunstniku monumentaalse teose, teiste hulgas ka seitse silmapaistvat seinaplaati. „Kui vaadata Lille loomingut ühtse tervikuna, siis tekib tunne, nagu oleks ta avastanud klaasi sisemise koodi, kord-korralt luues midagi, mida ei usuks võimalikuks,“ ütleb näituse kuraator Merike Alber. „Tema suhe klaasiga oli väga isiklik, oma tahte peale sundimise asemel eelistas ta koostööd.“   Alber kirjeldab Ivo Lille (1953-2019) kui omapäi uitajat eesti klaasikunstis. Lill ei tegelenud tarbevormiga, huvi visuaalkunsti vastu suunas teda looma teoseid, mis on oma olemuselt skulptuurid. Lille loomingulise pärandi suurust on isegi raske hinnata. Ta debüteeris klaasist seinaplaatidega aastal 1985, olles ainus eesti klaasikunstnik, kes pannoosid on teinud.  Juba 1988.

19. veebruaril, kell 19:00 avatakse Solarise Galeriis maalikunstnik Liisa Kruusmägi (33) näitus „Unistajad / Dreamers“. Näitus põhineb autori täiesti värskeimal loomingul. Kui varasemalt on Liisa maalinud peaasjalikult inimesi erinevates hetkedes ja keskkondades, siis uue näituse temaatika on aga süviti loodusega seonduv – seda väga positiivses mõttes. Inspiratsiooniks on olnud viimasel ajal aina rohkem looduses oldud aeg, seal matkamine ning selle eluprotsesside observeerimine. Kesksel kohal näituse piltide juures on unistaja, kes looduses olles seda kaifib, see on justkui heade unenägude maailm.

​EMLi aastanäitus „Ajutine pind“ on avatud alates laupäevast, 20.veebruarist kell 14.00   Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus „Ajutine pind“ kommenteerib nii maalide eksponeerimise paika kui ka autoripositsioonide muutumisi/kehtimajäämisi olukorras, kus meie tegevusi füüsilises ruumis dikteerivad koroona ja sellest tulenev vaimne surutis. „Ajutine“ on midagi sellist, mis kestab lühikest aega, sõna „pind“ evib väga mitmeid tähendusnüansse (aluspind, kandepind, kõlapind, toetuspind,tasapind, pealispind, sisepind, välispind, pildi-pind jm, ka see, millel miski rajaneb, millele miski tugineb, millest miski lähtub).   Ka Uue Kunsti Muuseumi jaoks on SEB-panga endises hoones asuv pangasaal kui uus ajutine pind. „Ajutine pind“ on aga ka iga maali loomisel hästi jälgitav fenomen, nii bukvalistlikust kui semiootilisest vaatepunktist.

Olete oodatud näituse avamisele reedel 19.veebruaril kell 17.00!   Aastanäitusel osalevad kunstnikud, kellele akvarell on põhitehnika kui ka need, kellele see on olnud paeluv väljendusvahend muu ala kõrval. Isikupäraste stiilide skaala on lai, väljapanekust õhkub vabadust ja improvisatsioonilisust.

Alates 17. veebruarist resideeruvad 1. märtsi galeriis Hedi Jaansoo ja Kati Saarits. Residentuuri jooksul on galerii vaateaknast möödujatel võimalik jälgida väljapaneku järk-järgulist kujunemist. Viimasel nädalavahetusel, 26. - 28. veebruaril ootavad kunstnikud külastajaid galeriisse residentuuri tulemusega tutvuma.   Neid kahte kunstnikku, kelle jaoks on see esimene kord koos töötada, seob eelkõige huvi nii tarvilike kui ka tarbetute argiste objektide vastu. Mõlema loomingus on ühtviisi olulisel kohal vaikelulisus.

Näitus käsitleb meie ühiskonna peavoolus ja selle kõrval tegutsevaid subkultuure ja inimkooslusi, mille eesmärgid ja käitumismudelid loovad alust täiesti uue sootsiumi sünniks - muutunud maailmakord, mütoloogiliste olendite reinkarnatsioon apokalüptilistel väljadel. Eksponeerides elusolendit kui ühiskonna ja looduse minivormi, läbi väliste maskide ja kaitsekihtide, otsib ekspositsioon välja nii inimhinge sisemised ihad ja kired, kui ka meie kõigi kollektiivse kehandi varjatud hallid tsoonid. Seades küsimuse seespoolse ja väljaspoolse kohta, avaliku virtuaalse inimliku (interneti)ruumi ja mittetehnilise, analoogse ja füüsilise loomalik-loodusliku maailma omavahelisest suhtest ning muutes näituse interaktiivseks tegevuskunstiks avatud tervikteosena, kus vaataja muutub saali sisenedes osaks installatsioonist.   Anonymous Boh (Al Paldrok)