Üritused

Kastellaanimaja galeriis avatakse näitus „Kohtumispaik. 45 aastat hiljem“   Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis on alates 11. maist avatud näitus „Kohtumispaik. 45 aastat hiljem“. Eksponeeritud on tööd Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1976.

Maalinäitus „Maastikest“ koosneb visuaalseid mõttemänge kujutavatest maalidest, mis on inspireeritud looduse ja antropotseeni omavahelisest suhestumisest ja mõõduvõtust.   Kujutletavad looduse revanšid on kantud absurdist ja nihestatusest, ainestik on sürreaalne, ekspressiivne ja meeleline.   Karin Strohm (1986) on omandanud magistrikraadi maali erialal Eesti Kunstiakadeemias, olles enne seda lõpetanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis skulptuuri ning õppinud Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni. Aktiivses kunstnikutegevuses on Strohm oma haridusteed peegeldanud, liikudes skulptuuri juurest järk-järgult installatsioonini ning suubudes seejärel maali.

03.-23.mai 2021   ... eutektikum on üks eriline kahe kuni mitme aine sulam, mille sulamistäpp on madalam kui on koostisainetel üksikuna ...   Näitusel saavad kokku Kõrgema Kunstikooli Pallas erinevate erialaosakondade teosed nii kunsti, disaini, kui ka restaureerimise valdkonnast. On õppesemestri harjutustöid kui ka näiteid lõputöödest. Näituse sisse on sulatatud ka aprillikuus Pallase galerii aknal olnud restaureerimisteemaline näitus. Kuraator on püüdnud anda läbilõike vanematest ja uuematest tegemistest, nii suuremate gruppide koostööst kui ka tudengite individuaalsetest püüdlustest-tulemustest. Näitust läbivaks sik-sakiks on Pallase 100.

Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim  Esimene peatuspaik „Vägi“ Vana-Võromaa Kultuurikojas 15.05. – 04.07.2021   Kuraatorid Jana Huul, Marje Taska ja Reet Varblane, koordinaator Stella Mõttus, kujundaja Villu Plink.    Kunstnikud Anna Hints, Peeter Laurits, Ivo Lill, Elo Liiv, Raul Meel, Len Murusalu, Terje Ojaver, Villu Plink ja Silja Saarepuu, Uku Sepsivart ning Sanne Sihm (Rootsi).   „Väe“ näituse juhatab sisse kuraatorite Jana Huule, Marje Taska ja Reet Varblase visualiseeritud väekontseptsioon: mõtteliselt laetud hõbedane objekt tekstiga “Sanctus praesens“ ning Kütioru pühapaigas Tammetsõõrus kuu loomise aegu varahommikul filmitud teatepulga pühitsemise rituaal.

EKKMi näitusemaja muutub ajutiselt kunstiteoste hoidlaks, mida saab külastada vaid juhitud ekskursioonil   Reskriptitud EKKMi kogude külastused kestavad 4. maist kuni 16. maini   Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) 2021. aasta avaprojekti „Reskriptitud EKKMi kogude külastus“ raames muutub näitusemaja hoidlaks ning ringkäike EKKMi kunstikollektsiooni juhatab produktsiooniplatvorm Reskript (Maarin Mürk ja Henri Hütt).    EKKM on kunstiasutus, mis, võtnud omale muuseumi nime, tegeleb pidevalt ka selle nime taga asuva institutsiooni taas- ja ümbermõtestamisega. Nagu muuseumile kohane, omab EKKM kunstiteoste kogu, mis on olnud osa EKKMi tegevusest juba 2007.

Alates 4. maist on Viimsi Jaakobi Kirikus eksponeeritud tekstiilikunstnik Riste Laasbergi gobeläänide näitus „Kujutletud maastikud“. Kirik on avatud T-R kl 14.00-18.00. (Tuleb järgida siseruumides kehtivaid tervisekaitse reegleid). Näituse esitlus toimub 23. mail kl 12. Näitus jääb avatuks kuu lõpuni. Näitust kureeris Erkki Juhandi, kujundas Krista Virkus, korraldada aitas Kalle Laasberg. Fotol 2021. aastal valminud töö „Stroomi rand“, foto: Tarmo Tilsen.   Lisainfo: erkki.juhandi@eelk.ee; laasbergriste@gmail.com   Viimsi Püha Jaakobi Kirik Nurme tee 2, Pringi küla Viimsi vald, 74011 Harjumaa

14. mail avab Tartus Aparaaditehases asuv kaasaegse kunsti galerii Kogo maali- ja installatsioonikunstniku Kristi Kongi isikunäituse „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?“. Näitus kõneleb kulgemisest, kohatajust ja mäletamisest, milles värvidel on keskne roll.   Kristi Kongi kirjutab: „Kui ma mõtlen värvidest ja nende päritolust, haakuvad nad minu jaoks tavaliselt kindlate kohtadega. Neid kohti olen harilikult kogenud teekonnal kusagile või kusagilt. Olen viimased aastad ringi liikudes kirjutanud üles värvide nimetusi. Olen avastanud, et niiviisi värvide kaudu kohakogemuste kirjeldamine ning hiljem nende värvide järgi kogetu meenutamine on kõige täpsem ja tõesem.“   Näitus „Sädelev täht Magenta. Oli see unes või oli see ilmsi?“ hõlmab õlimaale lõuendil ja galeriiruumi laienevat maaliinstallatsiooni. Õlimaalid on valminud ajavahemikus 2020. aasta kevadest 2021. aasta kevadeni.

Pühendusega Salme Raunami 100. sünniaastapäevale.   Tänavu märtsis möödus 100 aastat Eesti metallikunsti suurkuju ja ERKI metallieriala professori Salme Raunami sünnist. Ta oli ka minu õpetaja ja hiljem hea kolleeg metallikateedris. Nõukogude ajal pidid kõik õppejõud tegema ka teadustööd. Tänu professor Raunami soovitusele hakkasingi tegelema merevaiguga ja aastatel 1979–1985 oli minu uurimisteemaks „Baltimaade merevaigust ja selle kasutamisest“. Nõukogude ajal merevaiku ei väärtustatud ning ka loodusesse suhtus ametlik võim hoolimatult, lagastavalt. Merevaiguga tegelemine on minu jaoks olnud nagu missioon, olen püüdnud anda merevaigule tagasi tema ajaloolist väärtust ja tähendust. Mind inspireeris Lennart Meri raamat „Hõbevalge“, kus kirjeldatakse, kuidas Rooma keiser Nero merevaiguihalus tekitas antiikmaailmas merevaiguhulluse – väikese merevaigust kujukese võis vahetada terve ja tugeva meesorja vastu. Kuni 10. sajandini olid kuld ja merevaik Euroopas ja Aasias võrdses hinnas.

Hiinas ja Jaapanis pole inimest, kes ei teaks midagi libarebastest. See vaimolend on nende kultuuride lahutamatu osa sama kindlalt, kui haldjad on seda Euroopa kultuuris.   Armastatud ja kardetud, kuri ja hea, võrgutav ja kättemaksuhimuline, armastav ja kaitsev, truu ja reeturlik, kiuslik ja õilis, eluaastaid tuhat ja üle selle. Kujumuutev vaimolend, kel võime ilmutada end meile jumalikult hurmava neiu, peenelt haritud õpetlase või tavalise metsarebase näol. Ta võib inimesest elumahlad välja imeda, heita ta surmasuhu ja minna siis uut ohvrit otsima. Võib aga saada ustavaks ja heaks vaimuks, kes kaitseb kurjade inimeste eest, pakub taevalikke rõõme ja kellega vestlus tiivustab vaimu. Taevarebasel on üheksa saba ja talle on kättesaadavad maailma sügavamad saladused, mis peituvad meheliku ja naiseliku alge vaheldumises.   Euroopas on libarebane siiski kaunis tundmatu nähtus ja kuulub enam haritud inimeste maailma.

Tartu Kunstimuuseumis on alates 15. maist avatud grupinäitus „Metsikud“. Näitus jääb avatuks 3. oktoobrini.   1990ndad tõid endaga kaasa ühiskondliku elu liberaliseerumise ja vabaturumajanduse, mis avaldas suurt mõju ka Eesti kultuuriruumile. Kunstnikud esitasid väljakutseid esteetilisele väljenduslaadile ning katsetasid kunsti piiridega. Kui üheksakümnendad olid noorusliku uljuse, energia  ja uute võimaluste aeg, siis nullindatel hakkas eelneva kümnendi hoogne metsikus vaikselt raugema ja suurem osa kunstiväljast professionaliseeruma. „Metsikud“ ei püüa anda ülevaadet tervest Eesti kunstielust üheksakümnendatel, vaid keskendub kindlatele kunstnikele ning toob vaatajate ette valiku teoseid Tartu Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi kogudest, mis on vahepealsetel kümnenditel tähelepanuta jäänud. Näitusel osalevatest kunstnikest ühed tegutsesid aktiivselt 1990ndate tormiliste kunstiuuenduste laineharjal.